Märt Laarman (õieti Martin Laarman) on masinameister Kusta Laarmani ja tema naise Reeda esimene poeg. Tal oli kaks õde – Linda ja Leili – ning vend Peeter. Ta sündis Õisu mõisa saeveskis.

Märt Laarman õppis aastail 1904–1907 Araku (Kääriku) koolis Kaarlis ja 1908–1912 Otepää Haridusseltsi Progümnaasiumis. 1912. aastal astus M. Laarman Rakvere Õpetajate Seminari, kus omandas Karl Friedrich Schnell (Merilaid) juures esimesed kunstioskused. Pärast seminari lõpetamist 1914. aastal, õppis ta Tartu Ülikoolis Lauri Kettuneni ning Johann Voldemar Veski täienduskursustel. 1920 omandas ta gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja hariduse ning pidas seda ametit peamiselt Tallinna koolides 1945. aastani.

Samal ajal ei loobunud ta kunagi kunstist, harides ennast näiteks 1920-ndatel Ants Laikmaa ateljeekoolis. Kõige selle kõrvalt jõudis Märt Laarman aastail 1926–1927 toimetada Eesti Kunsti aastaraamatut, 1928. aastal Eesti Kunstnikkude Rühma programmilist almanahhi «Uue Kunsti Raamat», aastail 1928–1929 noorsooajakirja Taie ning avaldada kunstikriitikat ajalehtedes ja ajakirjades Olion, Looming ning Kunst ja Kirjandus.

Kui 1923. aastal Tartus loodud kubismi ning konstruktivismi harrastav ja propageeriv Eesti Kunstnikkude Rühm tahtis oma näitust 1924. aastal Tallinna tuua, pöördusid nad abipalvega Märt Laarmani poole. Märt Laarman koos sõprade Henrik Olvi ja Arnold Akbergiga olid kubistlikke katsetusi teinud juba mõni aasta varem – nii sai Rühm endale juurde uued liikmed, kes kujunesid peagi tunduvalt järjekindlaimaiks ning erudeeritumateks kubistideks kui asutajaliikmed. M. Laarmanist sai rühma eestvedaja ning põhiteoreetik, kes oma suurepärase vormitunnetuse, distsipliini ja kompositsiooniga loodud tööde ning haaravate kirjutistega. 1925. aastal vahetas ta kui põhimõttekindlamana ja suuna propageerijana sõnaosavamana rühma juhatuse esimehe kohalt välja Jaan Vahtra.

1924. aastal esitas ta Eesti ja Läti kubistide ühisnäitusele (ametliku nimega Baltiriikide vahelisele kunstinäitusele) Tallinnas oma puulõigete mapi „7” (1923), millele oli ise teinud paspartuud ja kaaned. Neis puulõigetes kõlas kaasaegse linna ja uudse – tehniseeruva ühiskonna teema. Rühmituses valitses kubistlik-konstruktivistilk stiil, mis avaldub ka Laarmani 1923. aastal loodud puulõikes “Sadam”. Kui ta noore kunstnikuna 1920.–1930. aastail eelistas kubismi ning suhteliselt kainet ja ratsionaalset stiili, siis hiljem tõi Märt Laarman eesti raamatukunsti tagasi emotsionaalse mõjujõu ja tundesügavuse. Tõestuseks võib tuua tema loodud Tuglase “Teoste” puulõikeid, kus iga pisemgi detail on hingestatud, muutes need eriti kütkestavateks.

Rühma kunstnikud pöörasid uue lehekülje Eesti raamatukujunduses ning sellel alal oli M. Laarman neist üks parimaid. Mitmel aastal toimetas ja kujundas ta ka kunstiajakirja “Taie” ning eesti kunsti aastaraamatut. Pärast 1926. aastat, kui rühmitus teatud mõttes lagunes, jätkas M. Laarman kubistina veel kuni 30-ndate aastate lõpuni. Tema neil aastail loodud maalid (“Oleviste ja Niguliste” (1926), “Laud” (1928–1929), “Haige” (1930) ja “Õhtu” (1933)) kuuluvad kindlasti tolle aja eesti maalikunsti paremikku.

1940. aastail töötas M. Laarman edukalt nii vabagraafiku kui ka raamatukujundajana. Teda süüdistati sel ajal formalismis ehk eemaldumises tolleaegsest kunstiringkonnast. Tegelikult oli ta tollal üks viljakamaid raamatukunstnikke, kujundades üle 40 teose. Parimaiks näiteiks võib neist pidada 1946. aastal ilmunud Friedebert Tuglase “Elu ja kangastused” ja 1948. aastal ilmunud Lydia Koidula “Valik luulet”.

1950. aastail tegeles M.Laarman Fr. Tuglase teoste kaheksa köite illustreerimisega, kuid suutis selle kõrvalt luua ka palju vabagraafilisi lehti, mida samuti peetakse eesti kunsti paremikku kuuluvaks.

1951. aastal heideti Märt Laarman Kunstnikkude Liidust välja «loomingulise küündimatuse ja passiivse hoiaku pärast ENSV Kunstnike Liidu üritustesse». Liidu liikme staatus taastati siiski viis aastat hiljem.

1960. aastail tegeles M. Laarman vabagraafika ja raamatukunstiga, kus pildid ja tekst olid linoollõikes. 1960ndate paiku hakkas M. Laarman tegelema värvilise graafikaga, mille heaks näiteks on 1962. aastal loodud puulõikes “Sõudja”.

Kui ta noore kunstnikuna 1920.–1930. aastail eelistas kubismi ning suhteliselt kainet ja ratsionaalset stiili, siis hiljem tõi M. Laarman eesti raamatukunsti tagasi emotsionaalse mõjujõu ja tundesügavuse. Tõestuseks võib tuua tema loodud Tuglase “Teoste” puulõikeid, kus iga pisemgi detail on hingestatud, muutes need eriti kütkestavateks.

Oma loomingutee algupoolel on Märt Laarman öelnud: “Meil vaadatakse graafikale üldse nagu mingi teise järgu kunstile. Loomulikult see publiku suhtumine puulõikesse ja üldse graafikasse ei soodusta ta erilist õitselepuhkemist.” Sel ajal oli ta üks väheseid Eesti graafikuid ning võiks olla üks kunstnikke, tänu kellele tekkis ja arenes Eesti paljundusgraafika.

1950–70 aastail lõi ta ekspressiivses sümbolistlikus laadis akvarelle ja vabagraafikat.

1969. aastal sai Märt Laarman aunimetuse Eesti NSV teeneline kunstnik.